Ajalehes olla eelmine nädalalõpp kirjutatud, et nii lumetut jääd pole Kallaveel mitukümmend aastat olnud. Suundusime seepeale meiegi kohe jääle, nagu pool Kuopiot vist. Kerge lumekirme oli peal, nii et lausa ei läikinud, aga uisutamiseks suurepärane.

Käisime ühel 1,5km kaugusel saarekesel võileibu söömas, lihapallikesi lõkkes soojendamas ja teed joomas. Aaron keeldus uiske isegi jalga panemast, aga kõndis suurima mõnuga ja vedas ise kelku suure osa teest, tagasiteel istus siiski kelgul ja lasi ennast vedada. Iiris oma veel nelja eluaastaga jaksas aga suurepäraselt selle edasi-tagasi 3km ära uisutada, ainus virin oli rannale jõudes, et liiga vähe sai uisutada.  Kusjuures sõitis hooga ja kiiresti, kukkus küll korduvalt (looduslik jää on ju ikka kohati mingite konarustega, mis nii väiksele uisutajale osutuvad suurteks muhkudeks), aga tõusis ise püsti ja jätkas teed.

Igas suunas, kuhu silm ulatas, oli jääl liikuvaid inimesi. Jalgsi, uiskudega, suuskadega, autodega, tõukekelkudega, üks jalgratas ja üks lapsevanker uisutavatel vanematelgi jäid silma.

Autode jääteed lähevad kuhugi pisisaartele, ja ristmik oli kah ikka kõigi reeglite kohane. Autosid oli ka mujal, kui tähistatud teedel, mul on kahju, et ise ei jõudnudki jääle libedasõitu harjutama, sest tänaseks on vähemalt 15cm lund peale sadanud ja enam seda võimalust poe.