3-nädalane Oliver õega

Iirisel on kelit, mille vanaema tegi u.25 aastat tagasi Liisule, kusjuures kangas oli juba siis teisel ringil. Iiris on vaimustatud!

Oliveri 1-kuu sünnipäev - saime ikka viimasel hetkel organiseeritud koogi ja küünla!

Kõik edasised pildid 6-nädalasest Oliverist. Pea üritab na-tu-ke tõusma hakata.

Tudukott, mille tegin talle vanutatud villasest kampsunist.

 

1h 20min iga, 17.märts 2010

Samal õhtul suurte õnnastega.

Esimest korda omad riided selga - koju 3-päevasena.

Nati ka suuri lapsi, õigluse mõttes.

 

 

 

On küll kollane, bilirubiinijälgiti, aga valgusravi ei vajanud. Esimene meie kolmest lapsest, kes ei pidanud sinise lambi all lesima.

Asendamatu sinine merinovillane kampsike. Tänud kuduvale vanaemale!

Paarist remondipildist ei saa kah kuidagi mööda minna, selline on juba 5 nädalat pool alumist korrust. Arukad inimesed, kes organiseerivad beebi sündimise ajaks sellise segaduse, eks!? Aga paari-kolme nädala pärast peaks valmis olema, ja loodame, et siis on ILUS ja hea! Kui keegi veel kardinapuud ja kardinad kah saaks organiseeritud...

Ajalehes olla eelmine nädalalõpp kirjutatud, et nii lumetut jääd pole Kallaveel mitukümmend aastat olnud. Suundusime seepeale meiegi kohe jääle, nagu pool Kuopiot vist. Kerge lumekirme oli peal, nii et lausa ei läikinud, aga uisutamiseks suurepärane.

Käisime ühel 1,5km kaugusel saarekesel võileibu söömas, lihapallikesi lõkkes soojendamas ja teed joomas. Aaron keeldus uiske isegi jalga panemast, aga kõndis suurima mõnuga ja vedas ise kelku suure osa teest, tagasiteel istus siiski kelgul ja lasi ennast vedada. Iiris oma veel nelja eluaastaga jaksas aga suurepäraselt selle edasi-tagasi 3km ära uisutada, ainus virin oli rannale jõudes, et liiga vähe sai uisutada.  Kusjuures sõitis hooga ja kiiresti, kukkus küll korduvalt (looduslik jää on ju ikka kohati mingite konarustega, mis nii väiksele uisutajale osutuvad suurteks muhkudeks), aga tõusis ise püsti ja jätkas teed.

Igas suunas, kuhu silm ulatas, oli jääl liikuvaid inimesi. Jalgsi, uiskudega, suuskadega, autodega, tõukekelkudega, üks jalgratas ja üks lapsevanker uisutavatel vanematelgi jäid silma.

Autode jääteed lähevad kuhugi pisisaartele, ja ristmik oli kah ikka kõigi reeglite kohane. Autosid oli ka mujal, kui tähistatud teedel, mul on kahju, et ise ei jõudnudki jääle libedasõitu harjutama, sest tänaseks on vähemalt 15cm lund peale sadanud ja enam seda võimalust poe.

Pausi terve aasta... Aga nüüd mõned pildid, on sõpru, kes tahavad näha.

Mehed meestevärki õiendamas.

 

Iiris ja saialilled

Aaron 2,5a traktoriroolis

Nõbu Mattias saeb puid

Ja Iiris kah saeb

Mattias laob puid - kasutame ikka laste tööjõudu!

Jaanipäeval käisime sõprade suvilas, pilt on ebaselge, aga kui meie jäime autoga tõkkepuu taha ootama, millal peremees seda avama tuleb (ei, meie sõbrad poles sellised hullud lukustajad, aga see on naabritega ühine tee ja need nõuavad lukustatud tökkepuud), läksid lapsed käest kinni kaheksi teed mööda astuma. Meenutas seda levinud pilti, kus ingel katkisel sillal õekast-vennakest kaitseb.

Ja Iiris endavanuse poisiga raamatut uurimas.

Aaron - isu on meie lastel hea!

Selle suve suured asjad:

1. suvekodu sai uue katuse, pildil veel lõpetamata. Loodetavasti katusemehed on selle nüüdseks valmis saanud!

2. Esa püstitas uue komposteeriva puu-C. Valguskate katuseks, puhas, avar, valge... Lahe!

No ja suve meenutades ei pääse kuidagi mööda meie armsatest allüürinekst vaablastest... Siin üks eksemplar mürgitatuna, välja sirutatuna vähemalt 4cm pikk. Kui ometi teaks, kuidas sellistest kaaslastest lahti saaks!