Täna laupäeva hommikul oli vanematel uni nagu alati, ja lapsed virged nagu alati. Tegelikult magasid nad üsna kaua, kella 7-ni, aga no me teheks magada veel ja veel. Laseme nad siis liikvele ülakorrusel, värav trepile on kinni ja emme õmblustoa uks kah haagis kaitsmaks kääre ja nõelu väikeste sõrmede eest. vanemad üritavad tukkuda, lapsed PEAKS oma toas leludega mängima, aga tegelikult ronivad meid mööda ringi, Aaron kisub öökappide sahtleid, Iiris-suur-ja-tark üritab teda korrale kutsuda jne. Tüüpiline vaba päeva hommik meie peres. Kuni Iiris tüdib ja tahab alla minna. Aga täna ta ei teatanudgi "Läheme alla!" vaid hoopis: "Ma lähen alla ja teen Teile võileivad!". Imeline! Läks, ja Aaron jätkas üksi meie seljas ringi ronimist, seda korda oli tal raamat kaasas, mitte puust vasar nagu kah võib juhtuda. Natukese aja pärast siiski hakkasime alla loivama, 3-aastane ja köök terariistade jne-ga pole siiski pikalt turvaline variant. Iiris oli külmkapist välja kraaminud kõik vajalikud toiduained, nõud välja otsinud (see tähendab muidagi toolidega seinakappide juures ringi ronimist). Ja tõi rõõmsalt särades mulle vastu võileiva, mille oli mulle teinud. Täpsemalt karjala pirkutas, selle peal või ja juust, hapukurk ja hallitusjuust tükk, ja kõike kaunistamas- muumiküpsis! Küpsise sai Aaron endale, muu aga maitses imehea!