Natuke täiesndust taas sellessegi blogisse, muidu oma äsitöö blogi muudkui jätkan, aga lsete pilte ei näita kellelegi. Istutasime maikuus paar uut õnapuud, lisaks roose ühe portsu. Pildil Iiris läks Esale appi vastisutatud õnapuud kastma. Nüüd on nad olnud juba ligi 4 nädalat, ja jaksavad ilusti, isegi esimesed paar õit on kummalgi uuel puukesel ära nähtud.

 Nati räämas ja kriim Iiris istuboma lemmikkohas, vana õnapuu oksal. Ega see pole vist puule kuigi hea, et ta on ronimispuuks, aga kui üks puu on niiiii viltu ja jsut sobiv ronimiseks, ja oksast moodustub justkui lapse istumiseks tehtud tool, siis keelata kahei raatsi. Niikuinii on see puu väga vana ja enam kaua ei pea vastu, ja enne meie aega üsna väga hooldamata, risti-rästi kasvanud ja viltusi ja teineteise ümber keerduvaid oksi lõikusin sealt tohutu hulga ära. Seega on ronimine lubatud ja kui puu peaks välja minema, siis jätame ta alumise otsa ronimiseks ikka püsti.

 Ja võilillepärg kuulub muidugi iga pisikese tüdruku kevadesse peaaegu kohustusliku komponendina!

Ja Iirise võilillepärja rõõmu said jagada ka vennake ja külas olnud Karuvanaema.

Meie õuel on üks sirel. Seegi on vist üsna vana ja olnud kaua hooldamata, olen sealt kuivanud, sammaldunud oksi ära lõiganud tohutu kuhja, juba esimesel aastal kui siia kolisme. Pärast seda on ta natuke harv ja kasin, aga siiski õiteb iga kevad, ja toob sireli-rõõmu ja -lõhna. Traditsiinoda kohaselt olen iga aasta, nii kaua kui end mäletan, sirelitest "õnne" otsinud. Mõni aasta peab vaeva nägema, et mõndagi 5-harulist õit leida. Mäletan selgelt kummalist kevadet 1986, kui viieseid oli tohututes hulkades- kuu aega pärast Tshernobõli plahvatust! Sellist viieste uputust pole kunagi hiljem näinud. Kuni selle aastani. Sellest meie valgest põõsast olen nüüdseks 4 kevadet otsinud viielisi, ja iga kord ikka mõne pikapeale ka leidnud. See aasta leidsin umbes veerand tunniga ligemale sada! Täpselt ei lugenud, aga siin pildil pole köiki, umbes 25 läks mujale (Iiris tahtis kah peotäit jne). Viielised võluvad, aga sihuke hulk neid ka hirmutab-pärast Tshernobõli kevadet igatahes! Tahaks loota, et see tähendab tohutut õnne, ehkki- mul on siiani olnud imekena ja õnnelik elu, vaatamata vaid üksikutele õnneõitele. Mis suur õnn siis peaks veel saama tulla eelneva lisaks sellise õitesajuga? Noh, ehk see sõltub vaid ilmasikutingimsutest, vee hulgast, väetisest, mitte saastusest jne.

Aaron, nüüdseks poolteist aastat vana, õpib usinalt ise söömist. Muidugi peab pärast söögiaega 1-2 meetri raadiuses tema kohast pesema nii lauad, toolid kui pörandad, lisaks sageli vahetama riided nii lapselt kui vanematelt ja lapse dushi alt läbi laskma, aga ta saab enam-vähem ise söödud ja lusikas lähebõiget pidi suhu (s.t. ei keera lohku allapidi, nagu selles vanuses sageli), nii et võime rahul olla.

Sõnu on Aaronil ehk 15-20, aga neist suur hulk üsna ebaselgelt artikuleeritud ja neid peab teadma, möistmaks, et tegu pole tavalise lalinaga. Ronimises on ta täiesti oma õe jälgedes minemas, näiteks õue kiigu käetoed, kõikvõimalikd redelid jne. Autod-mootorrattad muidugi tõmbavad eht-poisilikult Aaroni tähelepanu, aga minu meelest ka koerad ja kassid keskmisest rohkem. Raamatuid meeldib vaadata, tüüpiline on, et Aaron tuleb jooksuga, raamat peos, ja potsatab end täiskavanu põlvele istuma. Ja raamatutest osutab kah erilise innuga just igasugu mõmmisid ja muid loomi.

Iirise kohta ütles just eile laste perepäevahoidja, et Iiris mängib harva nukudega (teadsin seda muidugi, aga arvasin, et pole veel see vanus, aga kuuldavasti pool aastat noorem rühmakaaslane Siiri mängib kogu aeg nukudega, nii et see vist sõltub juba huvidest), aga peamiselt erinevate konstruktoritega, Legod ja mingid muud, ehitab lennukeid ja muud sihukest! Ma kohe ei tea, mida asjast arvata...

Eelmine nädalalõpp käis meil külas Kuopios muis asjus visiidil viibiv ema tuttav ja koostööpartner Anja-Riitta, helsingilais-tamperelaine professor, kes mu meelest just lastepsühholoogiaga eelkõige tegeleb. Meedia mõju lastele näiteks, emaga on neil mingi laste hirmude ühine uurimus jne. Igatahes oli üllatav jälgida, kuidas ta lastega hetkega kontakti sai! Viibis meil 2 tundi, ja selle aja jooksul võlus lapsed täielikult. Iiris on loomult pisut uje, aga kui harjub, siis üsna suhtleja. Aaron aga ei lähe naljalt võöra inimese sülle päeva-kahe tutvuse järelgi veel. A-R juurde saabus ta vabatahtlikult, raamat käes, ja nõudis sülle "vaatame nüüd seda!" stiilis.