3-nädalane Oliver õega

Iirisel on kelit, mille vanaema tegi u.25 aastat tagasi Liisule, kusjuures kangas oli juba siis teisel ringil. Iiris on vaimustatud!

Oliveri 1-kuu sünnipäev - saime ikka viimasel hetkel organiseeritud koogi ja küünla!

Kõik edasised pildid 6-nädalasest Oliverist. Pea üritab na-tu-ke tõusma hakata.

Tudukott, mille tegin talle vanutatud villasest kampsunist.

1h 20min iga, 17.märts 2010

Samal õhtul suurte õnnastega.

Esimest korda omad riided selga - koju 3-päevasena.

Nati ka suuri lapsi, õigluse mõttes.

On küll kollane, bilirubiinijälgiti, aga valgusravi ei vajanud. Esimene meie kolmest lapsest, kes ei pidanud sinise lambi all lesima.

Asendamatu sinine merinovillane kampsike. Tänud kuduvale vanaemale!

Paarist remondipildist ei saa kah kuidagi mööda minna, selline on juba 5 nädalat pool alumist korrust. Arukad inimesed, kes organiseerivad beebi sündimise ajaks sellise segaduse, eks!? Aga paari-kolme nädala pärast peaks valmis olema, ja loodame, et siis on ILUS ja hea! Kui keegi veel kardinapuud ja kardinad kah saaks organiseeritud...

Käisime ühel 1,5km kaugusel saarekesel võileibu söömas, lihapallikesi lõkkes soojendamas ja teed joomas. Aaron keeldus uiske isegi jalga panemast, aga kõndis suurima mõnuga ja vedas ise kelku suure osa teest, tagasiteel istus siiski kelgul ja lasi ennast vedada. Iiris oma veel nelja eluaastaga jaksas aga suurepäraselt selle edasi-tagasi 3km ära uisutada, ainus virin oli rannale jõudes, et liiga vähe sai uisutada.  Kusjuures sõitis hooga ja kiiresti, kukkus küll korduvalt (looduslik jää on ju ikka kohati mingite konarustega, mis nii väiksele uisutajale osutuvad suurteks muhkudeks), aga tõusis ise püsti ja jätkas teed.

Igas suunas, kuhu silm ulatas, oli jääl liikuvaid inimesi. Jalgsi, uiskudega, suuskadega, autodega, tõukekelkudega, üks jalgratas ja üks lapsevanker uisutavatel vanematelgi jäid silma.

Autode jääteed lähevad kuhugi pisisaartele, ja ristmik oli kah ikka kõigi reeglite kohane. Autosid oli ka mujal, kui tähistatud teedel, mul on kahju, et ise ei jõudnudki jääle libedasõitu harjutama, sest tänaseks on vähemalt 15cm lund peale sadanud ja enam seda võimalust poe.

Mehed meestevärki õiendamas.

Iiris ja saialilled

Aaron 2,5a traktoriroolis

Nõbu Mattias saeb puid

Ja Iiris kah saeb

Mattias laob puid - kasutame ikka laste tööjõudu!

Jaanipäeval käisime sõprade suvilas, pilt on ebaselge, aga kui meie jäime autoga tõkkepuu taha ootama, millal peremees seda avama tuleb (ei, meie sõbrad poles sellised hullud lukustajad, aga see on naabritega ühine tee ja need nõuavad lukustatud tökkepuud), läksid lapsed käest kinni kaheksi teed mööda astuma. Meenutas seda levinud pilti, kus ingel katkisel sillal õekast-vennakest kaitseb.

Ja Iiris endavanuse poisiga raamatut uurimas.

Aaron - isu on meie lastel hea!

Selle suve suured asjad:

1. suvekodu sai uue katuse, pildil veel lõpetamata. Loodetavasti katusemehed on selle nüüdseks valmis saanud!

2. Esa püstitas uue komposteeriva puu-C. Valguskate katuseks, puhas, avar, valge... Lahe!

No ja suve meenutades ei pääse kuidagi mööda meie armsatest allüürinekst vaablastest... Siin üks eksemplar mürgitatuna, välja sirutatuna vähemalt 4cm pikk. Kui ometi teaks, kuidas sellistest kaaslastest lahti saaks!

Natuke täiesndust taas sellessegi blogisse, muidu oma äsitöö blogi muudkui jätkan, aga lsete pilte ei näita kellelegi. Istutasime maikuus paar uut õnapuud, lisaks roose ühe portsu. Pildil Iiris läks Esale appi vastisutatud õnapuud kastma. Nüüd on nad olnud juba ligi 4 nädalat, ja jaksavad ilusti, isegi esimesed paar õit on kummalgi uuel puukesel ära nähtud.

 Nati räämas ja kriim Iiris istuboma lemmikkohas, vana õnapuu oksal. Ega see pole vist puule kuigi hea, et ta on ronimispuuks, aga kui üks puu on niiiii viltu ja jsut sobiv ronimiseks, ja oksast moodustub justkui lapse istumiseks tehtud tool, siis keelata kahei raatsi. Niikuinii on see puu väga vana ja enam kaua ei pea vastu, ja enne meie aega üsna väga hooldamata, risti-rästi kasvanud ja viltusi ja teineteise ümber keerduvaid oksi lõikusin sealt tohutu hulga ära. Seega on ronimine lubatud ja kui puu peaks välja minema, siis jätame ta alumise otsa ronimiseks ikka püsti.

 Ja võilillepärg kuulub muidugi iga pisikese tüdruku kevadesse peaaegu kohustusliku komponendina!

Ja Iirise võilillepärja rõõmu said jagada ka vennake ja külas olnud Karuvanaema.

Meie õuel on üks sirel. Seegi on vist üsna vana ja olnud kaua hooldamata, olen sealt kuivanud, sammaldunud oksi ära lõiganud tohutu kuhja, juba esimesel aastal kui siia kolisme. Pärast seda on ta natuke harv ja kasin, aga siiski õiteb iga kevad, ja toob sireli-rõõmu ja -lõhna. Traditsiinoda kohaselt olen iga aasta, nii kaua kui end mäletan, sirelitest "õnne" otsinud. Mõni aasta peab vaeva nägema, et mõndagi 5-harulist õit leida. Mäletan selgelt kummalist kevadet 1986, kui viieseid oli tohututes hulkades- kuu aega pärast Tshernobõli plahvatust! Sellist viieste uputust pole kunagi hiljem näinud. Kuni selle aastani. Sellest meie valgest põõsast olen nüüdseks 4 kevadet otsinud viielisi, ja iga kord ikka mõne pikapeale ka leidnud. See aasta leidsin umbes veerand tunniga ligemale sada! Täpselt ei lugenud, aga siin pildil pole köiki, umbes 25 läks mujale (Iiris tahtis kah peotäit jne). Viielised võluvad, aga sihuke hulk neid ka hirmutab-pärast Tshernobõli kevadet igatahes! Tahaks loota, et see tähendab tohutut õnne, ehkki- mul on siiani olnud imekena ja õnnelik elu, vaatamata vaid üksikutele õnneõitele. Mis suur õnn siis peaks veel saama tulla eelneva lisaks sellise õitesajuga? Noh, ehk see sõltub vaid ilmasikutingimsutest, vee hulgast, väetisest, mitte saastusest jne.

Aaron, nüüdseks poolteist aastat vana, õpib usinalt ise söömist. Muidugi peab pärast söögiaega 1-2 meetri raadiuses tema kohast pesema nii lauad, toolid kui pörandad, lisaks sageli vahetama riided nii lapselt kui vanematelt ja lapse dushi alt läbi laskma, aga ta saab enam-vähem ise söödud ja lusikas lähebõiget pidi suhu (s.t. ei keera lohku allapidi, nagu selles vanuses sageli), nii et võime rahul olla.

Sõnu on Aaronil ehk 15-20, aga neist suur hulk üsna ebaselgelt artikuleeritud ja neid peab teadma, möistmaks, et tegu pole tavalise lalinaga. Ronimises on ta täiesti oma õe jälgedes minemas, näiteks õue kiigu käetoed, kõikvõimalikd redelid jne. Autod-mootorrattad muidugi tõmbavad eht-poisilikult Aaroni tähelepanu, aga minu meelest ka koerad ja kassid keskmisest rohkem. Raamatuid meeldib vaadata, tüüpiline on, et Aaron tuleb jooksuga, raamat peos, ja potsatab end täiskavanu põlvele istuma. Ja raamatutest osutab kah erilise innuga just igasugu mõmmisid ja muid loomi.

Iirise kohta ütles just eile laste perepäevahoidja, et Iiris mängib harva nukudega (teadsin seda muidugi, aga arvasin, et pole veel see vanus, aga kuuldavasti pool aastat noorem rühmakaaslane Siiri mängib kogu aeg nukudega, nii et see vist sõltub juba huvidest), aga peamiselt erinevate konstruktoritega, Legod ja mingid muud, ehitab lennukeid ja muud sihukest! Ma kohe ei tea, mida asjast arvata...

Eelmine nädalalõpp käis meil külas Kuopios muis asjus visiidil viibiv ema tuttav ja koostööpartner Anja-Riitta, helsingilais-tamperelaine professor, kes mu meelest just lastepsühholoogiaga eelkõige tegeleb. Meedia mõju lastele näiteks, emaga on neil mingi laste hirmude ühine uurimus jne. Igatahes oli üllatav jälgida, kuidas ta lastega hetkega kontakti sai! Viibis meil 2 tundi, ja selle aja jooksul võlus lapsed täielikult. Iiris on loomult pisut uje, aga kui harjub, siis üsna suhtleja. Aaron aga ei lähe naljalt võöra inimese sülle päeva-kahe tutvuse järelgi veel. A-R juurde saabus ta vabatahtlikult, raamat käes, ja nõudis sülle "vaatame nüüd seda!" stiilis.

Nojah, mis neist kurbadest asjadest ikka nii palju rääkida, aga tundub lihtsalt, et jooksvatel ninadel ja kuumadel peadel ei tulegi lõppu. Samas pole meie lapsed mu meelest loomult kuidagi haiglased (kujutluspilt sihukestest aukus põskedega ja tumedate silmaalustega lapsest, kes ei jaksa joosta ja hingeldab...).

Iiris joonistas autosid. Võib olla poisid hoius on joonistanud, on natuke ootamatu tema üldisi hivisid arvesse võttes, aga igatahes on ta kaks õhtut autosid joonsitanud. Ja tingimata tuleb auto alla mootor joonsitada, ja tuled!

Aaron 1a4k

Iiris torni ehitamas, hetkel monteerib lippu torni otsa.

Aaron sai lihavõttepühade ajal Mikult-Kristinilt suuuure shokolaadimuna.

Ja veel üks pilt emast lastega... Ehkki lapsed on kõik juba sügavalt täiskasvanud.